Ikka veel sõltuvuses

On asju, millest ma tüdinen ruttu ning vajadusi, mis selle tekkimisel tunduvad põletavad, kuid mille rahuldamise järel saan aru, et nojah, tegelikult see ei olnudki vajalik. Nii on läinud mul just eriti laste asjade ostmisel. Iga pere on individuaalne, kuid toon lihtsalt oma elulise näite – teise lapse sünni järel tundus lamamistool ilmtingimata vajalik asi, mida osta. Ilma lihtsalt enam ei saa. Otsisin, valisin ja ostsin. Oh seda rõõmu kui tool koju tuli. Ilmselt juba aimate, kuhu jutt tüürib – tool seisis kuni edasi pärandamiseni põhimõtteliselt nurgas. Jah, kasutasime paar-kolm korda, kuid kindlasti ei olnud tegu asendamatu asjaga meie peres. Aga saime proovitud!

Igatahes selle jutu seos Nordic Cabiga on, et lapsed on kasvanud ning oleme peres juba pea kõik kärud edasi pärandanud, kuid Nordic Cabi armun ma iga kasutuskorraga aina rohkem. Peamiselt ongi põhjus selles, et lapsed on suuremad – päevakavad on vabamad, laste vastupidavus ja vastuvõtlikkus on suurem ning see vabadus, mis Nordic Cab meile annab on hindamatu.

Olles pool aastat Lapimaal, siis meie igapäevane tegevus on suusatamine. Suusarajad on meile nagu mänguväljak Eesti laste jaoks. Hoolimata sellest, kas valime mäesuusa või lähme murdmaad libistama, on käru meil alati kaasas. Mäesuusa puhul ei jõua ma ära imestada, kui palju üks käru mahutada suudab. Meil on kaks last – kahe- ja neljaaastane. Üks lastemägi, kus hullamas käime, on parklast 5-10 minuti jalutuskäigu kaugusel. 95% kordadest käin ma üksinda lastega suusatamas, seega on minu jaoks tõesti tähtis, et me jõuaksime kogu oma mustlaslaagriga ilusti jalamile ning lisaks, et me jõuaksime sinna kõik rõõmsal meelel. Kuigi meie tüdrukud on tublid, ei eelda ma neilt oma varustuse tassimist. Lisaks on mul ju ka enda suusavarustus kaasas, et pisemaga veel koos mäest alla lasta. Long story short – meil on hulka palju kraami, mis tuleb mõneks tunniks suusatamiseks kaasa vedada. Super luks on parklasse jõudes lapsed ja käru autost välja tõsta ning siis selle asemel, et hakata ennast hunnikute suuskade, lumelaudade, suusasaabaste ja suusakeppidega piinama, laon ma davaari kõik käru peale ning hoplaa – võime hakatagi sättima. Vahel tahab pisem ka veel kärru ronida, siis pistan tema enne ning väiksemad suusad-saapad-lauad-kepid sinna juurde ja enda omad sätin käru peale. Mis iganes moodi ja mis iganes kogustega, ei ole ma veel hätta jäänud ja kõik jõuavad mäele täpselt sel moel ja viisil nagu neile sel päeval kohane ja sobilik on.

Murdmaa raja peal hindan ma seda käru veelgi enam. Nagu mäelgi, käin ka murdmaad sõitmas enamjaolt nendega üksinda. See näeb meil üldjuhul välja nii, et paneme kõik omale suusad alla (taaskord on käru hindamatu abimees suuskade transportimisel suusarajale) ning sõidame just täpselt igaühele sobiva maa, sobivas tempos ära. Üldjuhul väsib kahene enne neljast ära ning sel hetkel sobitan tema lambanaha ja teki sisse kärru ära ning tema suusad saan siduda ülimugavalt rihmadega käru külge. Seejärel teeme neljasega natukene veel tempot ning tema väsimisel sätin ka tema käru sisse sooja ja saan veel need tiba suuremad suusadki rihmadega käru külge panna. Seejärel on kaks võimalikku stsenaariumi – kas põnnid jäävad kärus õõtsudes magama või hakkavad nohistama kaasa võetud näksipaki kallal. Mõlemal juhul saan mina veel mõnusalt oma mõtetega ja omas tempost kilomeetreid mõõta.

Seda kõike sai teha ka siis kui nad olid pisemad, kuid siis oli rohkem punkte päevakavas, mida pidid silmas pidama.

Ehk siis pika jutu mõte on, et kuigi tundub, et kärud on justkui väiksemate laste teema, siis tegelikult on selle kasutusaeg ikka tõeliselt pikk. Avastan aina erinevaid funktsioone, kus seda saab veelgi enam kasutada ja oma elu mugavamaks, lihtsamaks ja võimalusterohkemaks teha. Meie peres väga hea abimees!

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga